Rahutused

Nagu teada algasid novembri lõpus Bangkokis kollaste särkide rahutused, lennujaamad blokeeriti, nõuti peaministri tagasiastumist. Siin Pattayas polnud tegelikult sellest mingit märki, inimesed teadsid sellest ainult televisiooni kaudu aga jama oli ju selles et ei saanud enam tagasi koju lennata, mul oli ka tagasipilet 5 detsembriks. Suure hädaga õnnestus lõpuks Finnairi esindajatega Pattayas kohtuda, öeldi et tuleb üks päev varem Bangkokki sõita ja sealt viiakse Phuketti kust Helsingisse lennatakse. Nojah, sõitsin siis Bangkokki, rahutused olid küll üks päev varem edukalt lõppenud aga lennujaam oli ikka veel suletud, tuli ikka Phuketti sõita. Finnairi kogunemispunkt oli ühe suure 4* hotelli Montieni fuajees.

Läksin siis välja aega parajaks tegema ja ennäe, paarisaja meetri kaugusel on  kurikuulus Patpongi lõbustusterajoon.

Oli küll päevaaeg ja valmistuti õhtuseks turuks aga lõbustusasutused töötasid, pidevalt rebiti käest ja taheti viia tüdrukuid vaatama, Happy Hour pidi olema ;). Patpong on tegelikult koht kuhu turistil õhtul eriti ei soovitada minna sest seal tehakse baarides kõvasti tünga ja võib ka peksa saada.

Finnairi reisijaid kogunes hotelli ikka päris palju, kokku sai viis bussitäit kes siis Phuketi poole sõitma hakkasid. Paari tunni pärast tehti ühes suures parklas söögipeatus, see oli üks üsna suur katusealune kus oli palju sööklaid ja müügipunkte, kell oli juba 12 öösel aga rahvast oli seal kõvasti ja elu kees

Pärast 10 tunnist sõitu saabusime Phuketi lennujaama ja edasi läks kõik juba plaanipäraselt kuni Tallinnani välja.

Pattaya elust

Kui keegi arvab et Tai on Eestist mahajäänum maa, siis maapiirkondade kohta on see õige aga näitaksin ka mõningaid fotosid Pattaya igapäevaelust, nimelt on linnas küllaga 'Seven -Eleven' tüüpi minimarketeid, mõned kuuluvad ka ketti 'Family Mart' aga sisu on sama.

Need on tegelikult 24 tundi päevas avatud ja sealt saab kõike mida igapäevaeluks vaja, need on väga puhtad, varustatud tipptehnoloogiaga, turvakaameratega, mikrolaineahjus soojendatakse toitu kui vaja, joogiautomaadid, hot dogi ja hamburgereid saab sealt, telefonikaarte. Sularahaautomaat on iga poe ees, sealsamas saab näiteks ennast kaaluda ühe bahti eest :).

Selliseid poode on Pattaya kesklinna kandis iga 200-300 meetri järel, tõsi on see et mujal Tais nii hea see elu ilmselt pole. Linnas on ka Carrefour ja Tesco hüpermarketid. Siin veel mõned pildid Tina Suite guesthousest.




Ja Pattaya Beach Roadist kus elu ei lakka ei öösel ega päeval. See linn elab tõepoolest 24/7.

Ayutthayas

Järgmisel päeval uurisin et  ehk saab Sukhumvitil natuke parema hotelli aga ei olnud sealkandis midagi asjalikku,  võtsin oma asjad, astusin tänavale, peatasin takso ja pärast väikest tingimist tegime taksojuhiga diili et 1000 bahti eest viib mind Ayutthayasse, sõidutab mind seal paar kolm tundi ja toob tagasi. Ayutthaya asub umbes 80km kaugusel Bangkokist põhjas. Varsti kohal olimegi.

See on ikka hoopis teine elu seal võrreldes Bangkoki või Pattayaga, tänavad puhtad, rahulik, hõre liiklus, valgusfoorid. Linnas asub palju tai stiilis templite varemeid



Tänavatel sõidutasid kümned elevandid turiste




Päris omapärased stiilsed tuktukid olid neil seal.




Üks oli isegi korraliku 'tuningu ' läbi teinud, valuveljed ka.



Tagasi sõitsime juba Bangkoki põhjapoolsesse Morchiti bussiterminali kust samuti bussid Pattayasse sõidavad

Bangkokki

Pattayas hakkas veidi igav ja otsustasin väikese ajalooreisi teha Ayutthaya nimelisse linna Bangkokist põhja pool. See linn oli vanasti Tai pealinn aga kui birmalased selle paarsada aastat tagasi vallutasid siis viidi pealinn üle Bangkokki, taipärase nimega Krung Thep. Buss viis 121 bahti eest Pattayast 150 km kaugusel oleva Bangkoki Ekamai bussiterminali, sealt võtsin takso ja üritasin oma Sukhumviti alguses asuvasse Pinnacle nimelisse hotelli jõuda. Takso keerutas ummikutes, viis mind ühe tänava otsa ja ütles et otsi ise edasi. Nojah, andis ikka otsida, tuli välja et hotell asus araablaste linnaosas, üsna räpane tänav oli. Hotell ka paras urgas, 800 bahti.

Jalutuskäik õhtuses Bangkokis, käidud Soi Cowboyl ja niisama ringi vaadatud.

Siin üks pime moosekant Sukhumvitil laulmas, viskasin talle 10 bahti, karmat tuleb parendada.

Krokodille vaatama

Uurisin siis veel mida tasuks ümbruskonnas vaadata ja võtsin ekskursiooni  'Miljoni aasta vanuste kivide ja krokodillifarmi' .

Sellised need kivid või kivistunud puud siis seal olid.

Edasi läks juba märksa huvitavamaks, peale krokodillide oli ka mõned loomad ja linnud seal.

Üks eriti paksu tagumikuga karu, huvitav et karud elavad nii troopikas kui ka põhjapoolusel.

Ja siis algas krokodillishow.


Krokodillid olid üsna uimased ja lasid end sabast tirida, eks neid olid vist enne kõvasti söödetud

Sealsamas olid ka tiigid sadade krokodillidega keda võis raha eest ka toita

Pargis teises servas sai väikese raha eest ka elevante näppida, toita ja ka nendega sõita



Kokkuvõttes päris asjalik retk oli, tasub ära käia.

Merele snorgeldama

Mööda Soid kõndides märkasin sukeldumisi pakkuvat kontorit, astusin ligi vestlesin inglasest omanikuga natuke ja võtsin järgmiseks päevaks 1500 bahti eest snorgeldamistuuri mingile Pattaya lahes asuvale saarele



Järgmisel hommikul läksime siis umbes 10-se seltskonnaga merele, teised olid ikka päris sukeldujad. Ilm oli üsna tuuline ja laine kõigutas korralikult.



Sõita tuli oma poolteist tundi enne kui ühe väikese saare juurde jõudsime, osad läksid sukelduma, mina snorgeldasin kalda lähedal aga midagi erilist seal ei olnud. Avamerel oli laine oli nii suur et sukeldujatel oli pärast isegi raskusi pardale saamisega.




Noh sai ära käidud aga mingeid erilisi muljeid ei jäänud, tiba kallis oli ka sest hiljem nägin sama asja pakutavat 1000 bahti eest.

Jälle soojale maale

Saabus november ja aeg oli jälle soojale maale minna. Tallinn-Helsinki-Bangkok. Pisike äpardus juhtus Helsinki-Bangkok lennuga, lend hilines kolm tundi, pärast öeldi et lennukil vahetati mootor ära ;), õnneks on MD-11-el kolm mootorit. Lennujaamast bussiga Bangkokki, edasi Pattayale sooja mere äärde. Seekord majutusin vahelduseks jälle Jomtieni kandis, merest ca 200 meetrit, korralik konditsioneeriga tuba maksis 500 bahti, ehk ca 170 kr öö. Sellised kõrvaltänavad mida Tais nimetatakse 'Soi' on täidetud kauplemiskohtade, restoranide, massazhisalongide ja baarikestega.

Õhtul algas ka siin nightlife, umbes sama nagu mujal Pattayas aga palju väiksemal kujul. Palju on siin skandinaavlastele orienteeritud baare kus rootsi või soome keelsed sildid.



Järgmisel õhtul toimusid suured pidustused Loy Krathong, kus saadeti küünlad laevukestega merele ja õhupallidega taevasse.

Läbi Hiina koju

Bangkokist sõitsin bussiga Pattayale, see mingi 113 bahti vist oli ja kodusesse Tina Suite ööbima 600 bahti päev, poole odavam kui Phuketis kusjuures isegi parem. Paar korda  veel ka Jomtieni rannas käidud ja oligi aeg koju sõita. Tagasipilet oli mul Finnairiga Guangzhoust, seega Airasiaga Shenzheni, sealt edasi Guangzhousse 10 tundi lendu ja korras. Nii lihtne see ka polnud nagu algul paistis, Shenzheni immigratsiooniametnik uuris mu passi ja arvas et see on võltsitud ;), rajalt maha ja uurima, uurisid oma pool tundi ja küsisid kas mul mingit teist dokumenti ka on, näitasin siis juhiload ette, see meeldis neile väga, vaatasid selle sissepressitud pilti ütlesid et oi milline tipptehnoloogia ja lasid lõpuks minna.  Keerasin koos paari teise ootajaga pingile magama. Paari kolme tunni pärast otsustasin lennujaamas veidi ringi vaadata, proovisin umbes seitset sularahaautomaati ja näe, üks andiski Maestro kaardiga raha välja. Tagasilend oli mul kell 9 aga Guangzhousse oli oma 200km , üldiselt oli lennujaam pime aga kella 5 paiku paistis et väljas on mingid taksod liikumas, võtsin asjad ja õnnestuski ühe romu Audi peale saada et see mind Shenzheni keskusese viiks kust edasi saaks. Taksojuhid muidugi inglise keelt seal ei mõista aga õnnestus selgeks teha et tahan sinna kohta kust Hongkongi saab ja seal oli ka raudteejaam. Sealt tund sõitu kiirrongiga ja olingi Guangzhous, lennuki väljumiseni oli aega napilt 1 tund ja tuli takso võtta. Ütlesin taksojuhile et airporti tahan, see ütles midagi hiina keeles ja hakkas sõitma, vaatasin et sõidab kuidagi ebakindlalt, tiirutab niisama, näitasin käega kuidas lennuk õhku tõuseb, tegin lennuki häält, siis mees ärkas, rõõmustas, noogutas ja võttis kindla suuna ;). Olime juba kiirteel poolel teel lennujaama mis asub paarikümne kilomeetri kaugusel kui äkki pauh, liiklusummik, checkini lõpuni jäi 20 minutit, autod seisavad kolmes reas, kuhugi ära keerata ka ei saa, täitsa pees. No oma 10 minutit seisime paigal aga siis sai liikuma ja jõudsime lennujaama. Edasi läks üsna libedalt ja et lennuki väljumine jäi ka pool tundi hiljaks sai isegi tax-frees ringi vaadata. Helsingis oli mul connecting flight Tallinnasse ja probleeme enam polnud aga üsna piiri peal oli see kojujõudmine.

Phuketis

Malaisiast sai küllalt ja oli aeg Taisse tagasi lennata, seekord Phuketti. Jälle Airasiaga paar tundi ja kohal, nüüd tuli uus viisa võtta ja sellega tundus algul natuke jama olevat sest teatavasti peab sisenemisel elamisraha ette näitama aga Phuketi lennujaamas  enne immigratsioonikontrolli sularahautomaate pole. Õnneks raha ettenäitamist ei küsitud, lennujaamast väljudes topiti mind kohe mingi väikebussi peale ja sõit läks siis Patong Beachi, 35 km. Poolel teel tehti peatus ja küsiti hotellide kohta ja kellel hotelli polnud sai ühes büroos selle bookida. Võtsin siis ka ühe guesthouse, hind polnud just eriti soodne - oma 1200 bahti -  aga odavamat seal saada polnud. Bussijuht tiirutas tükk aega Patongis ringi enne kui selle Sweet House koha üles leidis.

Viskasin asjad tuppa, päris suur oli teine ja siis randa. Patongi rand on paar kilomeetrit pikk ja hästi aeglaselt läheb sügavaks, siin seal võis näha silte et kuhupoole tuleb joosta kui tsunamioht on aga mingeid tsunami purustusi küll enam näha polnud. Hästi naljakad liinitaksod  olid, pisikesed Suzuki minibussid, sinna mahtus võibolla ainult 6 euroopa mõõtu inimest.  Õhtul sai ka ööelu üle vaadatud, see on suhteliselt väike kontsentreeritud piirkond. Järgmisel päeval proovisin mingit odavamat elamist leida aga ei olnud eriti midagi saada ja otsustasin edasi Pattayasse põrutada. Ühest reisibüroost ostsin bussisõidu Surat Thani, kust kavatsesin öörongiga Bangkokki sõita. Mõne aja pärast saabuski üks vana Toyota minibuss , see keerutas mööda Phuketti ringi ja korjas aina reisijaid peale ja lõpuks võttis suuna Surat Thani, tee viis Krabist mööda ja kaugemalt paistsid päris ilusad kaljud.

Minibussis oli mitu venelast kes pikalt laialt omavahel seletasid ja ühe 25-30 aastase kutiga sai isegi vesteldud et olen Eestist, tema oli Siberist Krasnojarskist ja kuigi ta teadis Pronkssõduri värki, suhtus ta sellesse üsna ükskõikselt. Kolme tunni pärast olime Surat Thanis ja kuna algul oli kokkulepe et mind viiakse raudteejaama siis soovisin sinna saada aga kohalikud asjapulgad ütlesid et nemad ei tea midagi ja vaadaku ma ise kuidas kohale saan. Pime oli juba ja ei viitsinud seal seiklema hakata ja kuna ülejäänud seltskond pidi sealtsamast bussiga edasi Bangkokki liikuma otsustasin nendega liituda. Ühel hetkel sõitis paar pisikest Suzuki minibussi ette ja öeldi et tulge peale, viskasime nalja et sellega nüüd panemegi 600 km Bangkokki aga viidi hoopis linna serva mingisse üpris kahtlasesse erabussijaama. Tundus mingi must äri olevat, mõtlesime et tehakse tünga kuid  turiste toodi pidevalt Suzukidega juurde ja natukese aja pärast saabus ka korralik suur buss mis siis Bangkokki suundus..  10 tunnise väsitava sõidu järel olimegi Bangkokis.

Gong Xi Fa Cai

Peatusin Bukit Bintangi nimelises linnaosas mis on Kuala Lumpuri populaarsemaid piirkondi, see pole küll päris Hiinalinn aga hiinlasi on siin palju, tänavad on täis hiina söögikohti, mis meenutavad pigem sööklaid, küllaltki räpane tegelikult. Tänavatel müüakse ka sellist asja nagu durian - 'king of fruits ;) mille lõhna tunneb juba kaugelt.



Lähenes Hiina uus aasta ja ettevalmistused olid vägevad:




Hiinlaste õnnevärv on teatavasti punane.




Noh õhtupoole hakkas siis see peale, kogu Bukit Bintang oli neid hiina värke täis ja rahvas aina kogunes kuigi midagi ei toimunud. Peagi tuli seista tihedas rahvasummas, mingil hetkel hakkas rongkäik liikuma, tehti natuke ilutulestikku ja nii see uus aasta tuligi .

Kuala Lumpur

Sai siis jälle Airasiaga lennatud, Kuala Lumpuri KLCC lennujaamast sai linna ametliku bussiga, hinnaks vist mingi 8 Rm . Siin keelega probleeme ei teki sest Malaisia on endine inglise koloonia kus kasutatakse ladina tähestikku ja kõik räägivad inglist. Alustuseks oli mul broneeritud Bukit Bintangis tuba mingis kodumajutushostelis, mis oli tegelikult üsna nadi, lihtsalt tuba ja ventilaator laes.

Hommikul hakkasin kohe uut ööbimist otsima aga kuna oli saabumas Hiina uus aasta siis mõistliku hinnaga normaalset kohta ei leidnudki, leidsin siiski ühe vähe parema, konditsioneeriga toa. Kuala Lumpur on muidugi kuulsa Petronas Twin Toweri asukoht, kolmandik kõrgusel kaksiktorne ühendavale sillale  saab võtta ekskursiooni aga paljude sealkäinute info põhjal polegi see mõistlik vaid tuleb tõusta hoopis lähedal asuvasse teletorni. Vaade sealt kaksitornile on selline.

Kesklinn jätab üpris vägeva mulje, kõik kohad on klaasist ärihooneid täis aga tänavatel inimesi eriti ei ole.


Sõitsin taksoga Petronasele lähemale ja püüdsin fotosid teha aga probleem on tornide suuruses :)

Kuala Lumpur asub teatavasti ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel ja kuumus hakkas siin isegi mulle liiga tegema, väljas oli oma 35-37 kraadi ja veepudel pidi ikka kogu aeg ligi olema . Võtsin Hopp on - Hopp off bussituuri ja tegin linnale tiiru peale. Vaatasin üle peamoshee ja käisin veealuses akvaariumis.

Aga öösel näevad tornid välja sellised.

Jälle Pattayasse

Lennuk saabus Bangkokki pärast 12  õhtul, hotellibronni polnud ja võtsin lennujaamast takso et lähimasse hotelli jõuda, paaris hotellis käinud selgus et vabu kohti pole ja tegime juhiga kauba et 1000 bahti eest viib Pattayasse, kell 3 öösel olin kohal. Pattaya on selline linn kus elu käib praktiliselt ööpäev läbi, tänavad olid inimesi täis, sain toa Buakhao tänaval ja magama. Mõnus soe oli pärast Hiinas külmetamist. Seal maal on kogu aeg 28 kuni 35 kraadi sooja, probleemi pole. Järgmine päev Jomtienile ja ujuma. Paar päeva sai siis konte soojendatud ja järgmine sihtkoht oli Kuala Lumpur, Malaisia.

Shenzhen

Ei saanud normaalselt magada sest nii külm oli ja otsustasin kohe edasi lõuna poole siirduda. Sihtkoht Shenzhen, see asub paarsada kilomeetrit lõuna poole otse Hongkongi piiri juures. Uurisin ja küsisin veidi asja ja selgus et sinna ei saa sellest raudteejaamast mille juures ma olin vaid hoopis teisest, võtsin takso ja kohal olingi, siin oli samasugune rahvamass, sajad inimesed magasid raudteejaama sees, enamus silte muidugi hieroglüüfidega aga suure hädaga õnnestus ikka õige rong leida. See oli kiirrong mis sõitis 200-ga.

Tund aega ja kohal, Shenzhen on 10 miljoni elanikuga Hiina erimajanduspiirkond kus väidetavalt toodetakse 30% maailma arvutikaupadest. Linnale lähenedes oli vahe Guangzhouga märgatav



Aga kui päris kohale jõudsin siis oli nägin mis on Hiina Ime.




Njaa, Euroopal pole siin eriti midagi vastu panna, kogu linn on ilmselt max 20 aastat vana.

Sealsamas Shenzheni rauteejaamas on ka läbikäigu tunnel Hongkongi kus kahel pool passivad kümned politseinikud et kohalikud hiinlased kogemata maalt jalga ei laseks.Üldse oli nii Guangzhous kui ka Shenzhenis äärmiselt vähe välismaalasi näha, no võib-olla üldse 5 tükki nägin neid, samuti oli ka Shenzhenis inglise keele oskajaid väga vähe, isegi lennujaama sõitva bussi leidmisega oli probleeme ja õiget vastust kelleltki ei saa. Shenzheni lennujaam asub linnast oma tunni sõidu kaugusel ja sealt viis Airasia mind kenasti Bangkokki.