Läbi Hiina koju

Bangkokist sõitsin bussiga Pattayale, see mingi 113 bahti vist oli ja kodusesse Tina Suite ööbima 600 bahti päev, poole odavam kui Phuketis kusjuures isegi parem. Paar korda  veel ka Jomtieni rannas käidud ja oligi aeg koju sõita. Tagasipilet oli mul Finnairiga Guangzhoust, seega Airasiaga Shenzheni, sealt edasi Guangzhousse 10 tundi lendu ja korras. Nii lihtne see ka polnud nagu algul paistis, Shenzheni immigratsiooniametnik uuris mu passi ja arvas et see on võltsitud ;), rajalt maha ja uurima, uurisid oma pool tundi ja küsisid kas mul mingit teist dokumenti ka on, näitasin siis juhiload ette, see meeldis neile väga, vaatasid selle sissepressitud pilti ütlesid et oi milline tipptehnoloogia ja lasid lõpuks minna.  Keerasin koos paari teise ootajaga pingile magama. Paari kolme tunni pärast otsustasin lennujaamas veidi ringi vaadata, proovisin umbes seitset sularahaautomaati ja näe, üks andiski Maestro kaardiga raha välja. Tagasilend oli mul kell 9 aga Guangzhousse oli oma 200km , üldiselt oli lennujaam pime aga kella 5 paiku paistis et väljas on mingid taksod liikumas, võtsin asjad ja õnnestuski ühe romu Audi peale saada et see mind Shenzheni keskusese viiks kust edasi saaks. Taksojuhid muidugi inglise keelt seal ei mõista aga õnnestus selgeks teha et tahan sinna kohta kust Hongkongi saab ja seal oli ka raudteejaam. Sealt tund sõitu kiirrongiga ja olingi Guangzhous, lennuki väljumiseni oli aega napilt 1 tund ja tuli takso võtta. Ütlesin taksojuhile et airporti tahan, see ütles midagi hiina keeles ja hakkas sõitma, vaatasin et sõidab kuidagi ebakindlalt, tiirutab niisama, näitasin käega kuidas lennuk õhku tõuseb, tegin lennuki häält, siis mees ärkas, rõõmustas, noogutas ja võttis kindla suuna ;). Olime juba kiirteel poolel teel lennujaama mis asub paarikümne kilomeetri kaugusel kui äkki pauh, liiklusummik, checkini lõpuni jäi 20 minutit, autod seisavad kolmes reas, kuhugi ära keerata ka ei saa, täitsa pees. No oma 10 minutit seisime paigal aga siis sai liikuma ja jõudsime lennujaama. Edasi läks üsna libedalt ja et lennuki väljumine jäi ka pool tundi hiljaks sai isegi tax-frees ringi vaadata. Helsingis oli mul connecting flight Tallinnasse ja probleeme enam polnud aga üsna piiri peal oli see kojujõudmine.

Phuketis

Malaisiast sai küllalt ja oli aeg Taisse tagasi lennata, seekord Phuketti. Jälle Airasiaga paar tundi ja kohal, nüüd tuli uus viisa võtta ja sellega tundus algul natuke jama olevat sest teatavasti peab sisenemisel elamisraha ette näitama aga Phuketi lennujaamas  enne immigratsioonikontrolli sularahautomaate pole. Õnneks raha ettenäitamist ei küsitud, lennujaamast väljudes topiti mind kohe mingi väikebussi peale ja sõit läks siis Patong Beachi, 35 km. Poolel teel tehti peatus ja küsiti hotellide kohta ja kellel hotelli polnud sai ühes büroos selle bookida. Võtsin siis ka ühe guesthouse, hind polnud just eriti soodne - oma 1200 bahti -  aga odavamat seal saada polnud. Bussijuht tiirutas tükk aega Patongis ringi enne kui selle Sweet House koha üles leidis.

Viskasin asjad tuppa, päris suur oli teine ja siis randa. Patongi rand on paar kilomeetrit pikk ja hästi aeglaselt läheb sügavaks, siin seal võis näha silte et kuhupoole tuleb joosta kui tsunamioht on aga mingeid tsunami purustusi küll enam näha polnud. Hästi naljakad liinitaksod  olid, pisikesed Suzuki minibussid, sinna mahtus võibolla ainult 6 euroopa mõõtu inimest.  Õhtul sai ka ööelu üle vaadatud, see on suhteliselt väike kontsentreeritud piirkond. Järgmisel päeval proovisin mingit odavamat elamist leida aga ei olnud eriti midagi saada ja otsustasin edasi Pattayasse põrutada. Ühest reisibüroost ostsin bussisõidu Surat Thani, kust kavatsesin öörongiga Bangkokki sõita. Mõne aja pärast saabuski üks vana Toyota minibuss , see keerutas mööda Phuketti ringi ja korjas aina reisijaid peale ja lõpuks võttis suuna Surat Thani, tee viis Krabist mööda ja kaugemalt paistsid päris ilusad kaljud.

Minibussis oli mitu venelast kes pikalt laialt omavahel seletasid ja ühe 25-30 aastase kutiga sai isegi vesteldud et olen Eestist, tema oli Siberist Krasnojarskist ja kuigi ta teadis Pronkssõduri värki, suhtus ta sellesse üsna ükskõikselt. Kolme tunni pärast olime Surat Thanis ja kuna algul oli kokkulepe et mind viiakse raudteejaama siis soovisin sinna saada aga kohalikud asjapulgad ütlesid et nemad ei tea midagi ja vaadaku ma ise kuidas kohale saan. Pime oli juba ja ei viitsinud seal seiklema hakata ja kuna ülejäänud seltskond pidi sealtsamast bussiga edasi Bangkokki liikuma otsustasin nendega liituda. Ühel hetkel sõitis paar pisikest Suzuki minibussi ette ja öeldi et tulge peale, viskasime nalja et sellega nüüd panemegi 600 km Bangkokki aga viidi hoopis linna serva mingisse üpris kahtlasesse erabussijaama. Tundus mingi must äri olevat, mõtlesime et tehakse tünga kuid  turiste toodi pidevalt Suzukidega juurde ja natukese aja pärast saabus ka korralik suur buss mis siis Bangkokki suundus..  10 tunnise väsitava sõidu järel olimegi Bangkokis.

Gong Xi Fa Cai

Peatusin Bukit Bintangi nimelises linnaosas mis on Kuala Lumpuri populaarsemaid piirkondi, see pole küll päris Hiinalinn aga hiinlasi on siin palju, tänavad on täis hiina söögikohti, mis meenutavad pigem sööklaid, küllaltki räpane tegelikult. Tänavatel müüakse ka sellist asja nagu durian - 'king of fruits ;) mille lõhna tunneb juba kaugelt.



Lähenes Hiina uus aasta ja ettevalmistused olid vägevad:




Hiinlaste õnnevärv on teatavasti punane.




Noh õhtupoole hakkas siis see peale, kogu Bukit Bintang oli neid hiina värke täis ja rahvas aina kogunes kuigi midagi ei toimunud. Peagi tuli seista tihedas rahvasummas, mingil hetkel hakkas rongkäik liikuma, tehti natuke ilutulestikku ja nii see uus aasta tuligi .

Kuala Lumpur

Sai siis jälle Airasiaga lennatud, Kuala Lumpuri KLCC lennujaamast sai linna ametliku bussiga, hinnaks vist mingi 8 Rm . Siin keelega probleeme ei teki sest Malaisia on endine inglise koloonia kus kasutatakse ladina tähestikku ja kõik räägivad inglist. Alustuseks oli mul broneeritud Bukit Bintangis tuba mingis kodumajutushostelis, mis oli tegelikult üsna nadi, lihtsalt tuba ja ventilaator laes.

Hommikul hakkasin kohe uut ööbimist otsima aga kuna oli saabumas Hiina uus aasta siis mõistliku hinnaga normaalset kohta ei leidnudki, leidsin siiski ühe vähe parema, konditsioneeriga toa. Kuala Lumpur on muidugi kuulsa Petronas Twin Toweri asukoht, kolmandik kõrgusel kaksiktorne ühendavale sillale  saab võtta ekskursiooni aga paljude sealkäinute info põhjal polegi see mõistlik vaid tuleb tõusta hoopis lähedal asuvasse teletorni. Vaade sealt kaksitornile on selline.

Kesklinn jätab üpris vägeva mulje, kõik kohad on klaasist ärihooneid täis aga tänavatel inimesi eriti ei ole.


Sõitsin taksoga Petronasele lähemale ja püüdsin fotosid teha aga probleem on tornide suuruses :)

Kuala Lumpur asub teatavasti ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel ja kuumus hakkas siin isegi mulle liiga tegema, väljas oli oma 35-37 kraadi ja veepudel pidi ikka kogu aeg ligi olema . Võtsin Hopp on - Hopp off bussituuri ja tegin linnale tiiru peale. Vaatasin üle peamoshee ja käisin veealuses akvaariumis.

Aga öösel näevad tornid välja sellised.

Jälle Pattayasse

Lennuk saabus Bangkokki pärast 12  õhtul, hotellibronni polnud ja võtsin lennujaamast takso et lähimasse hotelli jõuda, paaris hotellis käinud selgus et vabu kohti pole ja tegime juhiga kauba et 1000 bahti eest viib Pattayasse, kell 3 öösel olin kohal. Pattaya on selline linn kus elu käib praktiliselt ööpäev läbi, tänavad olid inimesi täis, sain toa Buakhao tänaval ja magama. Mõnus soe oli pärast Hiinas külmetamist. Seal maal on kogu aeg 28 kuni 35 kraadi sooja, probleemi pole. Järgmine päev Jomtienile ja ujuma. Paar päeva sai siis konte soojendatud ja järgmine sihtkoht oli Kuala Lumpur, Malaisia.

Shenzhen

Ei saanud normaalselt magada sest nii külm oli ja otsustasin kohe edasi lõuna poole siirduda. Sihtkoht Shenzhen, see asub paarsada kilomeetrit lõuna poole otse Hongkongi piiri juures. Uurisin ja küsisin veidi asja ja selgus et sinna ei saa sellest raudteejaamast mille juures ma olin vaid hoopis teisest, võtsin takso ja kohal olingi, siin oli samasugune rahvamass, sajad inimesed magasid raudteejaama sees, enamus silte muidugi hieroglüüfidega aga suure hädaga õnnestus ikka õige rong leida. See oli kiirrong mis sõitis 200-ga.

Tund aega ja kohal, Shenzhen on 10 miljoni elanikuga Hiina erimajanduspiirkond kus väidetavalt toodetakse 30% maailma arvutikaupadest. Linnale lähenedes oli vahe Guangzhouga märgatav



Aga kui päris kohale jõudsin siis oli nägin mis on Hiina Ime.




Njaa, Euroopal pole siin eriti midagi vastu panna, kogu linn on ilmselt max 20 aastat vana.

Sealsamas Shenzheni rauteejaamas on ka läbikäigu tunnel Hongkongi kus kahel pool passivad kümned politseinikud et kohalikud hiinlased kogemata maalt jalga ei laseks.Üldse oli nii Guangzhous kui ka Shenzhenis äärmiselt vähe välismaalasi näha, no võib-olla üldse 5 tükki nägin neid, samuti oli ka Shenzhenis inglise keele oskajaid väga vähe, isegi lennujaama sõitva bussi leidmisega oli probleeme ja õiget vastust kelleltki ei saa. Shenzheni lennujaam asub linnast oma tunni sõidu kaugusel ja sealt viis Airasia mind kenasti Bangkokki.

Guangzhous

Guangzhou ehk vana nimega Kanton on 10 miljoni elanikuga linn lõuna Hiinas. Seal isegi räägitakse kantoni hiina keelt ehk cantonese, mitte mandarini. Lend läks sujuvalt, mingeid hilinemisi ei olnud ja hommikul pärast 9 tunnist lendu maandus Finnairi MD-11 pehmelt Guangzhou lennuväljal. Enne piirikontrolli paistsid silma termokaamerad mis olid sinna pandud vist paari aasta taguse SARS-i paanika ajal. Lennujaamas otsisin üles pangaautomaadi ja võtsin mõnisada jüaani, need on muideks Mao-Zedongi pildiga siiamaani. Broneeritud hotell oli kusagil kesklinnas ei mäletanud täpselt, hüppasin ühe bussi peale mis viis raudteejaama ja poole tunni pärast olin kohal.

Raudteejaama ees oli tohutu rahvamass kes kõik üritasid rongi peale saada. Võtsin takso ja näitasin väljatrükitud hotelli aadressi, takso hakkas sõitma aga ta ei saanud ilmselt aru kuhu sõita ja helistas pidevalt dispetsherile. See taksosõit oli üks jubedamaid mis ma olen näinud, kogu aeg laveeris oma ja vastassuuna vööndi vahel, jalakäijad läksid suvaliselt üle tee ja pidevalt tundus et takso ajab nad alla. Takso tiirutas ringi ja veerand tunni pärast peatus sealsamas raudteejaama taga, tuli välja et hotell oligi seal, paras tüng ;). No see hotell oli nõukaaegse välimuse ja sisemusega, letis oskas ainult üks inimene inglise keelt aga bronn oli olemas, hea et oli sest vabu kohti ei olnud.

Viskasin asjad tuppa, terve hotell oli täiesti kütmata ja väljas oli 10 kraadi sooja. Toas oli umbes 20 aasta vanune telekas ja laes ja laualambis 15 vatised pirnid, no on ikka kokkuhoid. Läksin siis linna peale, rahvas möllas tänavatel, sest oli saabumas Hiina uus aasta ja kõik tahtsid koju sõita. Valgusfoorid olid täitsa olemas aga tänava ületamine käis sedamoodi et kogunes piisav hulk inimesi,  ca 10  ja hakkas lihtsalt suvalise tule all üle tänava minema ja autod sõitsid nende vahelt lihtsalt läbi. Guangzhous ja üldse Hiinas on see jama et praktiliselt kõik sildid on hiina keeles ja inglise keelt 95% inimesi ei oska. Ostsin linna kaardi aga seegi oli hieroglüüfidega, täitsa jama. Jalutasin siis edasi ja jõudsin suure näitusekompleksi juurde kus tuhanded inimesed ootasid sissepääsu.

Veidi edasi oli mingi lõbustuspark, seal valmistuti hoolega uue aasta saabumiseks.




Guangzhou on muidugi suur linn ja seal on ka sellised poode




Ja sellised kohti on ka



Kuna oli pühapäev siis enamus kohti oli kinni, pimenes,  jalutasin veel veidi ja otsustasin hotelli tagasi minna. Raudteejaama ümbrus oli ikka paksult rahvast täis nii et tänaval ei saanud normaalselt kõndidagi, siin sain aru et Hiinas elab üle miljardi inimese. Hotellis oli nii külm et tuli koos üleriietega magama minna, täitsa lõpp värk.

Hiinasse

Juhtusin nägema reklaami kus pakuti Finnairi sooduspileteid Tallinn-Guangzhou, miks mitte Hiinas ära käia? Mõeldud -tehtud 8000kr ja piletid broneeritud. Hiinasse tuleb teatavasti ka viisa võtta, otsisin natuke trip.ee leheküljelt infi ja asi selge:  hotell bronnida, lennupileti bronni koopia, fotod, töötamise tõend ja Hiina saatkonda Narva mnt. Hotelli bronni tegin Agodas mis tundub mulle üks soodsamaid kohti. Noh see Hiina saatkond jättis sellise aasia mulje, dokumente anti sisse ja väljastati samast luugist, elav järjekord kah. Hea oli see et raha ei pidanud kohe maksma vaid 3 päeva pärast kui viisa kätte sai. Kuna oli plaanis Hiinast edasi Taisse lennata ja pärast Hiina tagasi tulla siis tuli  kahekordse sisenemisega viisa võtta, küsisin kas Hongkongis, millega meil on viisavabadus, võib käia ja tagasi tulla, vastuseks öeldi et ei, see on mandri Hiinast väljumine ja siis tuleks uuesti Hiina viisa võtta :(. Seekord jääb vist ära.