Phuketis

Malaisiast sai küllalt ja oli aeg Taisse tagasi lennata, seekord Phuketti. Jälle Airasiaga paar tundi ja kohal, nüüd tuli uus viisa võtta ja sellega tundus algul natuke jama olevat sest teatavasti peab sisenemisel elamisraha ette näitama aga Phuketi lennujaamas  enne immigratsioonikontrolli sularahautomaate pole. Õnneks raha ettenäitamist ei küsitud, lennujaamast väljudes topiti mind kohe mingi väikebussi peale ja sõit läks siis Patong Beachi, 35 km. Poolel teel tehti peatus ja küsiti hotellide kohta ja kellel hotelli polnud sai ühes büroos selle bookida. Võtsin siis ka ühe guesthouse, hind polnud just eriti soodne - oma 1200 bahti -  aga odavamat seal saada polnud. Bussijuht tiirutas tükk aega Patongis ringi enne kui selle Sweet House koha üles leidis.

Viskasin asjad tuppa, päris suur oli teine ja siis randa. Patongi rand on paar kilomeetrit pikk ja hästi aeglaselt läheb sügavaks, siin seal võis näha silte et kuhupoole tuleb joosta kui tsunamioht on aga mingeid tsunami purustusi küll enam näha polnud. Hästi naljakad liinitaksod  olid, pisikesed Suzuki minibussid, sinna mahtus võibolla ainult 6 euroopa mõõtu inimest.  Õhtul sai ka ööelu üle vaadatud, see on suhteliselt väike kontsentreeritud piirkond. Järgmisel päeval proovisin mingit odavamat elamist leida aga ei olnud eriti midagi saada ja otsustasin edasi Pattayasse põrutada. Ühest reisibüroost ostsin bussisõidu Surat Thani, kust kavatsesin öörongiga Bangkokki sõita. Mõne aja pärast saabuski üks vana Toyota minibuss , see keerutas mööda Phuketti ringi ja korjas aina reisijaid peale ja lõpuks võttis suuna Surat Thani, tee viis Krabist mööda ja kaugemalt paistsid päris ilusad kaljud.

Minibussis oli mitu venelast kes pikalt laialt omavahel seletasid ja ühe 25-30 aastase kutiga sai isegi vesteldud et olen Eestist, tema oli Siberist Krasnojarskist ja kuigi ta teadis Pronkssõduri värki, suhtus ta sellesse üsna ükskõikselt. Kolme tunni pärast olime Surat Thanis ja kuna algul oli kokkulepe et mind viiakse raudteejaama siis soovisin sinna saada aga kohalikud asjapulgad ütlesid et nemad ei tea midagi ja vaadaku ma ise kuidas kohale saan. Pime oli juba ja ei viitsinud seal seiklema hakata ja kuna ülejäänud seltskond pidi sealtsamast bussiga edasi Bangkokki liikuma otsustasin nendega liituda. Ühel hetkel sõitis paar pisikest Suzuki minibussi ette ja öeldi et tulge peale, viskasime nalja et sellega nüüd panemegi 600 km Bangkokki aga viidi hoopis linna serva mingisse üpris kahtlasesse erabussijaama. Tundus mingi must äri olevat, mõtlesime et tehakse tünga kuid  turiste toodi pidevalt Suzukidega juurde ja natukese aja pärast saabus ka korralik suur buss mis siis Bangkokki suundus..  10 tunnise väsitava sõidu järel olimegi Bangkokis.