Koju

Saigi läbi see 2 nädalat reisiaega ja nüüd lennukile Bangkokki. Ekspressbuss viis 200 bahti eest otse lennujaama ja checkiniga probleeme ei olnud. Tagasilennul tegi lennuk vahemaandumise Abu Dhabis ja lasti ka tunniks ajaks maale, uus väike lennujaam oli, ootesaalis pakuti mingit lux Mercedest müügiks. Otsisin lennujaama väljumiste tablood aga seda ei olnudki, selle asemel oli tahvel kuhu kriidiga kirjutati väljumised ;).
Ju siis projekteerimisel unustati tabloo teha.

Veel Pattayas

Järgmistel päevadel sai veel Pattayas ringi kolatud ja kolisin Tõnni lähedale Buakhao tänavale. Seal sai korralikus hotellis toa üpris hea hinnaga - 600 bahti ja ruum oli ka kobedam.

Ühel õhtul külastasime Tõnniga diskoteeki Xzyte. Sissepääsuks tuleb pudel viskit osta, edasi viiakse lauda kus teenindajad seda kokakoolaga segavad ja selle eest tuleb neile bahte jagada. Diskol on suur lava kus käib vägev showprogramm ja laul ja kes tahab see tantsib oma laua juures, ümberringi on ka gogo tantsijad. Pikapeale võttis pidu tuurid üles ja üsna vägev elamus oli.

Selliseid asju saab siin turult osta.

Pattaya rannas ka ringi vaadatud aga vesi tundus tunduvalt mustem olevat ja ujuma ei kiskunud

Pattaya

Minu guesthouse Jomtienis asus merest ainult 50 meetri kaugusel kohe üle Jomtien Beach Roadi. Hommikul võtsin väikese eine ja läksin ujuma. Vesi umbes 28 kraadi, normaalne liivarand, mõnus.

Üürisin rannatooli ja peesitasin poole päevani. Rannas käivad kaubitsejad kes pakuvad toitu ja igasugu nänni, samuti massaazhi ja pediküüri. Nad on mõne jaoks natuke pealetükkivad aga kui neist välja ei tee siis lähevad edasi. Kogu kraam on Tais nii odav et võib endale kõike lubada.

Sellised kastiga dziibid, songthaewid nagu neid tai keeles nimetatakse, täidavad Pattayas ja mujalgi linnatranspordi ülesannet, pealesaamine käib hääletamisega ja peatamiseks tuleb nuppu vajutada mis annab kabiini signaali. Sinna mahub 10-14 inimest ja sõit maksab 10-20 bahti sõltuvalt kaugusest. Neid liigub nii tihedalt et vahel sõidavad üksteise taga. Üldiselt liiguvad nad kindlatel marsruutidel aga iga kell võib juhile öelda et tahad kuhugi mujale sõita ja ta sõidabki sinna, see maksab lisaks umbes 100 bahti. Tuktukke Pattayas ei ole, huvitav et Bangkokis jälle neid songthaewe polnud.

  Järgmisel päeval läksin siis ka päris Pattayasse, see on Jomtienist umbes 5 km. Rand seal enam eriti puhas küll polnud. Sealtsamast otse Pattaya rannast saab võtta kiirpaadi Koh Lan saarele.
 

Otsisin üles Pattayal elava eestlase Tõnni ja õhtul läksime koos linna peale kolama. Pattaya on teadagi maailma lõbupealinn ja Walking Street on selle süda. Sai külastatud päris mitmeid erinevaid Go-Go baare, üks tuntumaid on Angelwitch, seal oli päris korralik erootikashow muide. Sissepääsupiletit ei ole, aga niisama istuda ka ei saa - pead ostma näiteks õlle või tai viski.

Go-Go baare on Pattayal oma 50 ringis aga niisama õllebaare ilmselt sadades

Walking Streetil on ka ladyboy baare, mõned seal küll ei taha et neid pildistatakse või küsivad raha selle eest.

Üks video ütleb rohkem kui 100 fotot - hullumaja.

Tagasi Taisse

Otsustasin nüüd tagasi Taisse sõita. Kuna ei olnud tahtmist enam bussiga loksuda küsisin guesthouses takso kohta. Nii nad orgunnisidki järgmise päeva hommikuks takso, see oli parempoolse rooliga üsna päevinäinud Toyota Camry, hinnaks tuli seekord 40 USD. Kambodzas kehtivad nii kohalik raha riaal kui ka USD ja poes võetakse vastu ja antakse tagasi mõlemaid, pangaautomaatidest saab ainult USD.

Kambodzas on tegelikult parempoolne liiklus nagu mandri Euroopas sest Kambodza oli varem Prantsuse koloonia. Tais on vasakpoolne liiklus, ilmselt sellepärast et naabermaad Birma ja Malaisia olid varem Inglise kolooniad. See Toyota sõitis üsna kiiresti, tee oli kohutav kuid  piirile jõudsin kõigest 2,5 tunniga. Pärast seda sõitu võib kindlalt väita et maailma vastupidavaim auto on Toyota Camry, sest ükski teine mark seal üle paari kuu vastu ei pea. Elu Kambodzas paistab üldiselt üsna kole.

Kambodza poolses piirilinnas Poipetis asuvad tohutud kasiinod, sest Tais on kasiinondus keelatud ja taid peavad käima siin mängimas. Sealsamas on ka võimsad viietärni hotellid ööbimiseks. Piiriületus läks libedalt sest paberid olid korras, ainult Tai poolel ei leidnud ma õiget bussijaama üles aga sest polnud midagi kuna jälle astus keegi ligi ja pakkus bussi Bangkokki sõiduks. Kobisin peale kuigi pilet oli umbes 50% kallim kui riiklik buss ja 4 tunni pärast olin tagasi Bangkokis, seekord  Lumpini pargi juures. See siin on Sukhumvit, Bangkoki tähtsaim tänav.

Edasi läks kond Pattayasse, Tai turismipealinna. Buss sinna väljus Ida terminalist Ekamaist, pilet 109 bahti ja 2 tunni pärast olingi kohal. Väljas oli juba pime ja kuna hotelli polnud mul varem broneeritud läksin mingisse turismiinfosse, see saatis mind dziibitaksoga 50 bahti eest Jomtieni,  mingisse guesthouse, 800 bahti öö.

Angkor Wat

Minu guesthouse.

Hommikul vaatan guesthouses veidi ringi ja adminina töötav noormees küsib kas tahan et ta viib mind templituurile, maksab 10 USD terve päev. Olen nõus, ta võtab oma motika, istun taha ja läheb sõiduks, Angkor Wati on umbes 7 km. Angkor Wat on 800-1000 aastat vana tollal võimsa Khmeri riigi templite kompleks mis taasavastati alles 19 sajandil. Võtan 1 päeva pileti mis maksis vist 20USD. See kompleks on päris suur, nii umbes 3 km läbimõõduga ja ta sõidutab mind ühe templi juurest teise juurde. Angkor Wat on päris võimas elamus, teda kutsutakse kõigi maailma templite emaks ja seda ta on.

Neid templeid seal ikka jagub, kellel aega palju, võib osta kolme päeva pileti ja uurida veel ümbruskonnas kuni 30 km kaugusel olevad varemeid.

Siin saab ka rahvariietes neidudega pildistada.

  Käin ära ka selles maailmakuulsas dzunglisse kasvanud templis kus võimsad puud kasvavad templimüüride peal.

Arvan et külastasin kokku umbes 7-8 templit ja õhtuks olin üsna väsinud.

Kambodzasse

Nii, Bangkokist aitas selleks korraks, edasi läheb tee Kambodzasse Siem Reapi, Angkor Wati templite juurde. Veebiinfo põhjal otsustasin sõita Tai Kambodza piirile bussiga. Tarkade inimeste kirjutisi uskudes ei tohiks bussireisi osta Khaosan Roadilt sest need on enamasti pool petukaup, piirile, kuhu on oma 300km viiakse sind vanade bussilogudega ja söögipeatusi tehes mis võib lõppeda sellega et sama päeva õhtuks ei jõuagi Siem Reapi ja tuleb mingis x-kohas ööbima jääda. Parem on minna ametliku bussiga mis väljub Põhjaterminalist Morchitist. Võtan takso mille juht oskab üllatavalt hästi inglist, küsin selle kohta ja ta vastab et õpib seda spetsiaalselt, näitab Tai-Inglise õpikut. Sõidu hinnaks tuleb taksomeetri järgi nagu alati 100 bahti, mis on päris norm selle teekonna kohta. Võtan pileti Aranyapradethi nimelisse piirilinna ja 4 tunni pärast olen kohal, edasi veel 50 bahti tuktukiga 5 km piirile ja piirilt väljumise järjekorda. Ametnik vaatab minu viisat, küsib millal tagasi tulen ja ütleb et  tuleb vormistada re-entry viisa, jälle 1000 bahti. Kambodza pool on hoopis teine maailm,, inimesed lükkavad käsitsi kaubakärusid ja on kohe selge et elatustase on siin kordades madalam.

Kambodza viisa saab piirilt 20 USD-ga, panen raha valmis aga piirivalve ütleb et tuleb maksta1000 bahti mis on ca 30 USD ja kogu lugu. Ei oska vaidlema hakata ja teen nagu kõik teised st maksan ära. Lähen üle piiri ja hakkan bussijaama otsima, nagu kombeks tulevad mingid asjapulgad juurde ja ütlevad et nemad viivad Siem Reapi, viiakse siis mingisse vahe bussijaama, passin seal veidi ja öeldi et näe see buss lähebki. Tean et siin käib ka kõva tüngabussi äri aga vaatan et buss on lääne turiste täis ja kobin ka sisse, hind oli  20 USD.

Muidugi on see tüngabuss, tee on väga kehv ja buss sõidab umbes 30 km tunnis, Siem Reapi on 150 km, teel sõidavad meist enamus autosid ja busse mööda, teeme vahepeatuseid. Üks suur kraana sõidab mööda, 5 inimest istub kabiinis, mõned kraana noole otsas ;), kastiga dziipides on umbes 15 inimest. Bussis on palju rootslasi, vestleme natuke, ütlen et olen Eestist, selle peale võtab üks rootslane ome passi välja ja seal on eesti nimi, ütleb et on väliseestlaste järglane kuid sõnagi eesti keelt ta ei oska.

Siem Reapi jõuame pimedas, buss viib meid ühe guesthousi juurde ja enamus reisijad jääb sinna ka ööbima, Võtan ka toa, hind 5 USD , päris korralik teine, 20m2, vannituba ja dush, ainult konditsioneeri pole vaid on ventilaatorid. Suigun unne.

Kolmas päev

Üks asi mida Bangkokis tuleb teha on käia jõetuuril, sättisingi siis Chao Phraya  jõe poole, see pole Khaosanist kaugel. Jõe ääres hüppasid mingid mehed ligi et kas tahad paadiga sõita, pärast väikest kauplemist võtsingi juhiga paadi.




Jõgi on umbes paarsada meetrit lai ja keskel oli päris tuntav lainetus nii et paat hüppas lainetel . Varsti suundusime jõe kõrvalharusse kus inimesed elasid oma vee kohale ehitatud majades umbes meeter veepinnast. Muideks jõe tasapind asub ainult 1 m merepinnast ja merepinna tõustes saab Bangkokist kunagi Veneetsia, lisaks pidi Bangkok tasapisi vajuma ka.


Tuur kestis oma kolmveerand tundi, vahepeal tegime peatuse kus väikeses paadis tädi tuli kaupa pakkuma aga see kaup oli põhiliselt poes müüdav träni, ostsin pudeli vett.

Lõpuks jõudsin siis tagasi lähtekohta ja mõtlesin et sõidaks õige linna teise otsa Nana rajooni. Võtsin takso aga seekord sattus juht kes inglise keelest midagi aru ei saanud, sõitis algul ühele poole, pärast keeras teisele poole ja lõppes asi sellega et peatus ja andis mu üle teisele taksojuhile kes mu siis Nana hotelli juurde viis. Pool tundi sõitu maksis 100 bahti. Nana on teatavasti üks Bangkoki lõbustusrajoone aga kuna sattusin sinna päeval siis oli asi suht uimane.

Astusin ühte ettejuhtuvasse baari, võtsin õlle, üks kole tibi tuli juurde ja hakkas juttu puhuma aga ma ignoreerisin teda ja ta läks ära. Jalutasin edasi ja läksin ühte teise baari, no seal olid natuke ilusamad tibid, tulid juurde ja tellisin neile ja endale õlut. Huvitav on see et endale ostetud õlu oli 30% odavam kui neile ostetud, see nende oma on niiöelda ladydrink, selle eest nad istuvad sinuga ja ajavad juttu. Ajasime niisama juttu kui äkki üks küsis kas boom-boomi ka teeme . Küsisin siis et palju ka maksab- 2000 bahti ST, no ma huvi ei näidanud siis ütles et 1500 ka sobib, no ma ei võtnud ikka vedu, tibid läksid ära. Jõin õlle lõpuni ja läksin edasi.

Vaatasin kaardilt et Khaosani tagasiteele jääb suur kaubanduskeskus ja läksin Skytraini peale. See on sihuke metroo mis sõidab postide otsas, Bangkokis on kaks liini, lisaks on seal ka päris metroo. Skytrainiga sõitsin paar peatust ja jõudsingi Paragon Emporiumi.

Emporiumi uksel seisid turvamehed, paistab et ega igaühte sinna ei lasta, mõõtmetelt on see vast 5 Viru keskust , luksuskaupu täis, Bossil ja Armanil paarisaja ruutmeetrised boxid ja oli näha et shoppamas käib seal kohalik kõrgkiht.

Pärast jalutasin veel edasi, vaatasin tai kuulsaima ülikooli Chulalongkorni hooneid, tohutu maa-ala oli, ja jälle taksoga Khaosanile- 100 bahti ehk 35kr :)

Linna peale

See siin on Demokraatia Monument, mis tähistab 1932 aastal kehtestatud konstitutsioonilise monarhia sündi . Minu arvates on Tais kuninga austamisega küll veidi liiale mindud, kui telekas näed põlvili kuninga poole roomavaid kindraleid siis on ikka veidi imelik, pole ju enam 19. sajand.

Uurisin Bangkoki kaardilt mida huvitavat võiks veel vaadata ja mõtlesin et võiks ju loomaaias käia ja selles künka otsas asuvas Buddha templis. Jalutasin jälle tänavale ja näe, tukutuk kohe hakkamas .

Esimene sõit läks künka otsas olevale Buddha juurde, ronisin siis üles ja päris ilus vaade oli sealt Bangkokile, kõrghooneid võis näha pea silmapiirini ja mis seal imestada - Bangkokis elab umbes 10 miljonit inimest. Sandaalid jalast ja templisse sisse, nii ukse juures kui ka mujal kostus kõlaritest tai ja inglise keeles üleskutseid templile raha annetama.

Vaadatud, pildistatud ja alla ootava tuktukimehe juurde, edasi liikusime loomaaia poole. Mees tiirutas natuke ja viis mind mingisse juveelipoodi,  palus korraks poodi sisse astuda, käisingi siis ära, jalutasin vitriinide vahel veidi ja sõitsime edasi. Ühel hetkel tekkis liiklusummik ja kõik jäid seisma, küsisin mis värk on ja mees ütles et edasi ei saa sõita kuna liiklus pandi kinni - kuningas sõidab. Maksin tuktukile tema 20 bahti ja hakkasin jala edasi minema, jõudsin väljakule ja oligi nii et rahvas ja autod seisavad ja ootavad kuningat, ootasin siis minagi ja panin fotoka valmis, äkki astus mingi asjamees ligi ja ütles et pildistada ei tohi, küsin miks, vastus - elavat kuningat pildistada ei tohi. Noh, panin siis fotoka kotti ja näe veerand tunni pärast sõitiski suur limu kuningaga koos eskordiga kaugemalt mööda . Läksin edasi, väljaku ühes servas paistis raudaia taga tohutu Euroopa 18-19 sajandi stiilis loss, see üks kuninga palee mis talle kingiti sünnipäevaks ;).

Loomaaed oli sealsamas, jalutasin ringi, vaatasin eksootilisi loomi ja ostsin nokamütsi taikeelse kirjaga mis pidi tähendama "Long live the King".

Võtsin takso ja sõitsin Khaosani piirkonda tagasi, takso on muideks üks odavamaid liiklusviise Bangkokis, sisse istudes tuleb küsida: meter taxi, see tähendab et sõitku taksomeetri järgi, kui juht tahab kokkuleppehinnaga sõita siis läheb see tavaliselt palju kallimaks . 100 bahti ehk umbes 35 krooni eest saab sõita pea 10 kilomeetrit, seega praktiliselt igale poole kuhu vaja. Lasin taksol peatuda Grand Palace ja Emerald Buddha ehk Wat Phrasrirattana Sasadaram templi juures, see pidi olema kõige tähtsam ja ilusam Bangkokis, kui oled seda näinud siis teisi polevat enam vaja vaadata  :) .


Sissepääsu juures passisid mingid mehed kes ütlesid et lühikeste pükstega sisse ei lasta ja saab laenata pikki pükse, laenasingi 50 bahti eest siis ühed lillelised pealetõmmatavad püksid ja läksin asja uurima. See templikompleks on muideks tasulise sissepääsuga ja pilet maksis  500 bahti.

Päris vägev värk on seal, kõik kuldsed tornid ja muu, kolasin ringi ja pildistasin aga pärast ei viitsinud enam kõike vaadata ja tulin välja


Templi juurest läksin jalgsi Khaosani sest see pole kaugel, vast kilomeeter, natuke jama oli see et tuli ületada paar suuremat tänavat, mis on üsna keeruline, sest jalakäijate ülekäike on vähe ja muidu üle tee lihtsalt ei ole võimalik minna - autod sõidavad kolmes reas vahetpidamata. Tutvusin Khaosani kaubandusega, võtsin mõned õlled ja keerasin magama. Umbes 2 paiku läks uni ära, läksin välja ja tänaval käis pidu ikka täie hooga. Lauldi, joodi õlut ja tehti mida iganes, urgastes hängisid kahtlaselt vilavate silmadega mehed, no täielik 19 sajandi Bangkok.

Bangkok

No nii, olengi kohal, väljas 30 kraadi, esimene asi mis silma torkas olid suured kuninga pildid lennujaamas. "Long live the King" oli seal kirjas. Kuningas on teatavasti üle 80 aasta vana ja üliväga au sees sealmaal.

Teadsin juba varem et viisa kuni 15 päeva saab lennujaamast, nii oligi, ainult kuna uus Bangkoki lennujaam on päris suur siis tuli natuke õiget kohta otsida et raha vahetada ja viisa jaoks fotode tegemiseks jälle 50 meetrit teise kohta ja tagasi kõmpida. Piirikontrollis probleeme polnud kuigi see on üsna range, tuleb teatud kohas seista et nad saaksid veebikaamaraga sust sisenemisel pilti teha, sama ka väljumisel, 1000 bahti tuli ka maksta viisa eest. Lennujaamast väljumisel piiravad sind igasugu taksojuhid ja reisibürood aga netist saadud eelinfo järgi ja siit sealt küsides jõudsin sinna kohta kust ekspress bussid Bangkokki väljuvad. See buss oli natuke naljakas, mahutas umbes 20 inimest ja meenutas veneaegseid PAZ busse. Sihtkoht Bangkokis oli mul Khao San Road, maailmakuulus backpackerite meka .

Pärast kolmveerandtunnist sõitu olingi seal kohal, see on paarisaja meetri pikkune nö kauplejate tänav, tükk aega otsisin oma hotelli nimega Sawasdee Banglupoo   ja lõpuks leidsingi.

Khaosanilt paarkümmend meetrit kvartali sisse, ümberringi parajad urkad aga hotell nii enam vähem 2*, 800 bahti öö, 15 ruutu tuba vannitoa ja konditsioneeriga. Nii, kott seljast ja välja linna uurima, nüüd oli muidugi juba keskpäev ja 35 kraadi, päikese käes ei taha eriti olla. Jõudsin mingi suurema tänava äärde, ei läinud kaua kui keegi kohalik juurde astus ja uurima kust tuled jne, viipas tuk-tuki mehe kohale ja see muidugi kohe nõus üliväikese raha, 20 bahti eest nõus linna näitama. Hiljem netist uurides selgus et üliodav sõit on sellepärast et sind viiakse teatud poodidesse mille peremehed annavad kohaletoodud klientide eest tuk-tuki mehele bensiinitalonge.

Noh sai siis seisva Buddha juures käidud ja mujalgi, ei mäletagi enam täpselt kus, tuktuk sõitis ikka mööda kõrvaltänavaid et ummikutest mööda saada.

Minek

Selle blogide seeria  nimi on Fotoreisid sest siin on rohkem fotosid kui teksti :). Üks foto pidi ütlema rohkem kui sada sõna. Tuli kord tahtmine soojale maale sõita, samas ei tahtnud ka lihtsalt kuskile peesitama sõita vaid omal käel rohkem ringi vaadata. Sai siis võetud Finnmatkade kaudu charterlennu lennupiletid Helsingi-Bangkok ja tagasi ca 8000 kr, kestvus 2 nädalat. Egas midagi, seljakott pakitud ja minek, Tallinn- Helsingi suure Viking Lines laevaga, see 4 tundi ikka paras piin aga mis seal ikka. Helsingisse jõudsin umbes 12 paiku, aega oli palju ja otsustasin terminalist jalgsi linna kõmpida, see vast 1 km. Polnudki varem eriti Helsingiga tuttavaks saanud, ikka kiire läbisõit. Vaatasin üle mis seal vaadata oli, Aleksandri plats ... (suurt midagi seal pole võrreldes Tallinnaga) ja edasi raudteejaamast bussiga Vantaa lennujaama.


Lennule tshekkimine läks enam vähem, ainult hambapasta rebiti kotist välja ja topiti kilekotti ;)
Lennukiks oli  Boeing 757, istmevahed olid muidugi kohandatud maksimaalsele reisijate arvule. Oli teada et vahetankimine pidi toimuma kuskil Araabia Ühendemiraatides aga ühel hetkel teatati et maabume hoopis Bakuus. No uksed tehti seal lahti, sooja lõunamaa õhku lasti sisse aga reisijaid välja ei lastud, kütusepaagid lasti jälle täis ja edasi Bangkokki, kokku kestis see sõit vist oma 14 tundi.